top of page

Terviselood. Kodukontori kogemus

Seoses koroonakriisiga on sel aastal saanud üheks oluliseks teemaks kodukontoris töötamine. Sisuliselt üleöö pidid paljud inimesed oma tavapärasest töörutiinist loobuma ning muutma oma kodud töötegemiseks sobivaks.

Kuidas inimesed on sellega hakkama saanud? Toome Sinuni kokkuvõtte intervjuust ühe noore, 32 aastase mehega, kes töötab tootearendajana, on pereinimene ja väikese lapse isa.


Milline on Sinu kogemus kodukontoris töötamisest? Kas olid sellega ka enne koroonakriisi kokku puutunud?

Jah, olin. Mõned korrad. Näiteks siis, kui laps on haige olnud. Kevadel siis teine kogemus koroonakriisi tõttu. On päris hästi õnnestunud. Saab töötada küll, teatud piirideni. Tööandja poolt on õnneks kõik vajalikud vahendid võimaldatud. Kui sa küsisid, milline see kogemus on, siis, tõsi, kodune keskkond on teistsugune ja tekitav omamoodi väljakutseid. Siin on teistsugused faktorid kui tööl. Kuidagi olen siiski hakkama saanud.


Kas ja mida pidid kodus muutma, et seal oma tööd teha saaksid?

Jah, kuna meie linnakodu on väike, tuli ikka nuputada, kust ruumi leida. Üsna keeruline oli. Kuna teen inseneritööd, on vaja aeg-ajalt tuua koju kaasa näidiseid, tööriistu, et saaks parema ettekujutuse, mis probleemi parajasti on vaja lahendada. Selliseks tööks peab olema nurk või koht kodus, kuhu ei toodaks näiteks mänguasju, pannkooke, toalilli vmt.


Mõnikord kurdavad inimesed, et tööl on erinevate segajate tõttu raske keskenduda. Kas kodukontoris on keskenduda kergem?

Klassikaline küsimus. Pean ütlema, et on teatud iseloomuga ülesandeid, mida saab kodus natuke paremini teha. Näiteks, kui olen tööl jäänud hätta mingi ülesande lahendamisega, siis kodukeskkonnas tärkavad vahel sellised ideed, mille peale võib-olla töö juures poleks üldse tulnudki. Aitab nagu läheneda teise nurga alt. Aga jah, kui oled haige lapsega kodus ja ta parajasti magab, siis mingil määral tekib rahulikum olukord ja saab tööülesannetele keskenduda. Samas, paranev laps omab rohkem energiat ja ka tema vajadus tähelepanu järele tõuseb. Siis on ka kodus natuke raskem tööle keskenduda. Jah, kodus on asju, mis segavad, aga kodus töötamisel on ka tugevad plussid.


Millised?

Näiteks jääb ära igahommikune logistiline ränne tööle ja tagasi ning kui laps on kodus (haige või on lasteaed oli kinni, nagu oli kevadel koroonakriisi alguses), siis ka lasteaeda sõitmine. Kodus on tööpäeva algus lihtsam. Tõused, sööd, jood kohvi, pesed silmad puhtaks, kuulad mõned uudised ära ja põhimõtteliselt oledki tööks valmis. On võimalik kiiremini oma tööülesannetega tegelema hakata. Kui siis tuleb töökõne kolleegilt, ongi tunne, et voh, ma olen nüüd valmis. See on täitsa hea tunne.


Kuidas tööalaste, silmast-silma kontaktide puudumine sinu tööd kodukontoris mõjutab?

Me kõik teadvustame, et tegemist on ajutise olukorraga. Minu puhul ei saa rääkida kodukontorist kui püsivast töövormist. Et jäämegi ainult kodukontorit tegema. See on sunnitud olukord olnud. Eesmärgiks on võtta kehvast olukorrast (nagu see tervisekriis kevadel oli) maksimumi. Et töö seisma ei jääks, et leida viis töötamiseks, mis on efektiivne. Saime hakkama. Minu töö võimaldas seda teha. Sain kodus töötades oma tegemised tehtud kuhugi minemata vähemalt 85% juhtudel. Ka kolleegidega suhtlemisel.


Paljud kodukontorisse jäänud töötajad pidid kevadel kiiresti õppima kasutama uusi suhtlemiskanaleid: MS Teams, Zoom jt. Kuidas teil? Olite neid juba varem kasutanud või olid need ka teile uued töövahendid?

Meil olid kõikvõimalikud vahendid juba olemas, ka veebikoosolekute pidamiseks. Midagi uut ei lisandunud. Kuna meie emafirma ei asu Eestis ja mul tuleb suhelda ka kolleegidega mujalt riikidest, siis olin ka varem nende lahendustega tuttav. Kasutame neid regulaarselt. Küll aga avastasime, et väga suure nõudluse tõttu olid mõned tasuta keskkonnad äkitselt meie jaoks tasuliseks saanud. Lihtsalt niipalju rohkem oli vaja kasutama hakata. Aga saime hakkama. IT-tiim ja juhtkond olid väga mõistvad ja tegutsesid kiiresti.


Ütlesid, et kodukontoris töötamise pluss on see, et jääb ära töölesõit. Samas on tööl omad plussid. Näiteks, tööl inimesed tõusevad aeg-ajalt laua tagant püsti, käivad ringi ning saavad nii istuvast tööst puhata. Kuidas kodukontoris sellega on?

Kevadise koroonakriisi ajal olime perega maakodus, kus on päris palju võimalusi teha tööpause ja liikuda ringi. Minna toast välja, teha natuke aega midagi muud. Isegi töötada õues. Ka linnakodus on piisavalt põhjusi, et töölaua tagant püsti tõusta, liigutada. Meil on tööl nõue, et pause peab tegema. Oleme sellega harjunud. Kodus töötades on see harjumus kaasa tulnud. Seda ei ole häbi ka kodus teha.

Mis puudutab seda, kas kodus venib tööpäev pikemaks, siis jah, neid olukordi, kus olen tundnud, et tahan selle asja ära lahendada on ja olen seetõttu tööpäeva natuke pikendanud. Küll on minu tähelepanek, et ma ei tee seda väga meelsasti ja väga palju. Kui olen kaks-kolm päeva nii pidanud tegema, siis neljandal päeval kukub pastakas käest täpselt tööpäeva lõpus. Ei taha enam, sest sa näed ise, et see ei ole õige.


Paljud personalijuhid, kellega ma olen rääkinud, on tunnistanud, et inimesed, kes on pikalt kodukontoris olnud, tunnevad, et nende stressitase on tõusnud või on suurem kui tööl olles. Kas tunned sama?

Mul on niikuinii juba väga stressirohke töö. Ka praegu. Olen nüüd ca pool aastat kontoritööl tagasi ja ma ei saa öelda, et erilist vahet oleks. Kui töö on stressirikas, siis pole vahet, kas oled tööl kodus või kontoris. See ei ole nii määrav. Kodus on jah, teised stressifaktorid. Olukorrad, kus sa ei saa keskenduda nii palju kui tahaksid. Siis jah, on ka stressi.

Kui stress on seetõttu, et ei saa kolleegidega kokku ja et tööasjad ei saa sellepärast lahendatud ning sellest tekib tohutu stress, siis tuleb leida mingi muu lähenemisviis. Mis sobib ja töötab ning aitab töö ära teha. Mina kui tootearendaja, probleemilahendaja mõtlen niimoodi. Kõik inimesed võib-olla ei mõtle nii.

Kui asi ei ole kommunikatsiooniviisis, vaid sul on lihtsalt inimestega kokkupuutumise ehk sotsialiseerumise vaegus, siis noh, see läheb juba natuke tööst eemale. See ei ole nii tööga seotud. Sotsiaalne tegevus – ma saan aru, et see on inimestele oluline, oma kolleege näha, suhelda, aga see ei tohiks takistada töö tegemist kaugelt, kodukontorist.

Küll aga ei tohiks vaadata kodukontorit niimoodi, et oh, see on väga efektiivne ja odav viis ning sundida inimesi kodus töötama. Siin on dilemma. Kas on õige sundida inimesi kodus töötama, kui see on ettevõttele kasulik, aga inimestele tekitab raskusi ja stressi. Sellisel juhul peaks tööandja läbi mõtlema, kuidas oma töötajate elu lihtsamaks teha.


Kevadel olite kõik kodukontoris. Kuidas praegu?

Praegu käime kõik tööl. Meil on väga pingsad ajad. Kui paljud ettevõtted on sattunud olukorda, kus nad on sunnitud inimesi koondama, siis meil on vastupidine olukord ja suurenenud kõikvõimalikud mahud. Seetõttu on meil soositud see, et oleme kõik kohapeal. Küll aga oleme valmis olukorraks, kui tuleb päevapealt minna tagasi kodukontorisse, kevadise rutiini juurde, kui alustasime sellest, et kõik olid kodus.


Koduse elu ja töö ühendamine. Kas see on olnud sulle keeruline?

Ei saa öelda, et on olnud väga keeruline. Kui midagi ongi juhtunud, on aidanud ausus kolleegide, juhi ja koostööpartnerite suhtes. Nende informeerimine ja probleemist rääkimine. Näiteks, kui laps jääb haigeks ja ma ei saa kuidagi kokkulepitud ajal koosolekul osaleda. Oleme leidnud lahenduse, uue aja koosolekuks vmt. Õnneks on nii kolleegid kui juht olnud sellistel puhkudel mõistvad. Tähtis on see, et töö jätkuks. Halbu olukordi tekib, need tuleb kuidagi ära lahendada.

Ka pere on selle omaks võtnud, aktsepteerinud, et kodus töötan. Kõigega harjub. Oleme leidnud nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. Aeg-ajalt küll "unustatakse", et olen tööl. Püütakse kaasata kodustesse tegemistesse. Aga ei, tööaeg on tööaeg. Ei lase segada.


Praegu räägitakse palju tervisest, nii vaimsest kui füüsilisest. On inimesi, kes on tunnistanud, et nende tervis on halvenenud. Kuidas sinuga on?

Ma mäletan seda stressi ja hirmu, mis oli koroonakriisi alguses ja äkksunnitud kodusolemisest. See oli korraks, mingi hetk. Aitas see, et teadvustasid endale - see on ajutine. Et me ei plaani niimoodi aastaid kodus töötada. Ja tööandja poolt kinnitus, et see on ajutine ja me proovime seda teha mõistlikult, proovime leida häid lahendusi. See aitas.

Mis puudutab vaimset ja füüsilist stressi, siis jah, ilmselgelt ei saanud siis käia trennis jne. Mulle oli kevadel väga suureks abiks looduses olemine. Olime siis maakodus. Seal askeldamine tähendas, et ei olnud sellist tohutut stressi. Neil, kes olid sunnitud töötama linnakorteris, võis olla raskem.

Kui nüüd, sügisel, oli mul vaja paar nädalat lapsega kodus olla, linnakorteris töötada, siis see on tõesti natuke raskem variant. Aga tuleb leida lahendus. Ja kui vaja, siis tulebki minna välja. Minna liigutama, natuke värsket õhku hingama. Ma mäletan, et ma ise tegin kevadel korduvalt nii. Kasutasin võimalust tööpäeva õigel ajal ära lõpetada, et siis koos lapsega parki jalutama minna. See tõesti aitas. Ka tuju tõusis. Jah, tuleb leida need lahendused, mis sobivad ja aitavad. Väikeses linnakorteris töö tegemine on keerukam, eriti pikemal perioodil. Et stressi üldse ei tekiks.


Kevadel oli koroona täiesti uus asi. Täna enam mitte nii väga. Kui peaks uuesti selline olukord tekkima (uus kriis), kas oled praegu rohkem selleks valmis või mitte?

Kindlasti rohkem valmis. Kui koroona tuli, siis see tundus nagu üüratult hirmutav. Mitte ses mõttes, et istud kabuhirmus kusagil nurgas. Ühiskonna reaktsioon sellele. Ei saanud aru, kui kaugele see asi võib minna. Nüüd oleme näinud, kui esimene laine on ära olnud, kus olukord kõige hullem oli, millised olid piirangud, kuidas inimesed reageerisid. Paistab, et meie ühiskond on reageerinud adekvaatselt. Pole mindud hulluks. Sellest lähtuvalt, ma arvan, on kindlus kasvanud. Me saame hakkama. isegi kui tuleb jälle selline asi üle elada. Siis me teeme selle ära ja tuleme tagasi mõistliku eluviisi juurde.


Kuidas hindad täna oma stressitaset, näiteks 3-palli skaalal (3 väga tugev, 2 keskmine, 1 vähene, madal)?

Oleme sellises olukorras, kus koroona on tõusuteel. Sellest lähtuvalt on stressitase ikka tugevama poole, st. 2 või 3 kindlasti. See ei sõltu ainult sellest, et ma jubedalt tunneksin stressi selle ees, et ma pean taas koju tööle jääma, vaid kogu see olukord kokku.


Soovime kõigile head tervist, rahulikku meelt ning tarka ja tasakaalukat ellusuhtumist.

Kui pinge peaks siiski liiga suureks kasvama ja stress võtma võimust võtma, rääkige esmalt kindlasti oma tööandjaga, oma juhiga ja püüdke olukorrale lahendus leida - et töö saaks tehtud ja kodune elu korraldatud.


Kui aga vajate stressi ja pingega toimetulemiseks lisaabi, inimest, kes aitaks näha asju teise nurga alt, leida üles oma tasakaal, siis võtke meiega ühendust. Aitame heameelega.


Intervjuu viis läbi Malle Lutsoja



Comments


bottom of page