.jpg){kind=logo}
Tervisesõnastik
:: Mis on mis?
Vererõhk
Vererõhk on südametöö arvuline näitaja ‒ surve, mida veresoontes voolav veri avaldab veresoonte seinale. Vererõhu näitu mõjutavad südamelihase jõud ja veresoonte toonus.
Püsivalt kõrge vererõhk on lisakoormus südamele, kahjustab veresooni ja kiirendab veresoonte lubjastumist ehk ateroskleroosi, olles seega suurimaks südameveresoonkonna haiguste riskifaktoriks. Kui kõrge vererõhk püsib kaua, muutuvad organite kahjustused pöördumatuks.
Kui veresooned on ahenenud ja veri ei pääse vabalt edasi peab süda rakendama suuremat jõudu, et eluks vajalik hapnik jõuaks kudedeni. Tekib kõrge vererõhk.
Normaalne vererõhk õlavarrelt mõõdetuna on maksimaalselt 140/90 mmHg
,,
Kõrgvererõhktõbi ehk hüpertensioon on täiskasvanute seas levinud, süveneva kuluga haigus. Oluline on pidada meeles, et kõrge vererõhk on igas vanuses haiguslik. Kõrgvererõhktõve põhjuseks võib olla pärilik eelsoodumus. Riskifaktorid on ka liigne kehakaal, stress ja vaimne pinge, vähene kehaline koormus, liigne alkoholi tarvitamine, suitsetamine, valed toitumisharjumused (sh liigne soola tarbimine), kõrgenenud kolesterool (üle 5.0 mmmol/L).
Kolesterool
Kolesteroolil on väga tähtis koht rakumembraanide koostisosana ning hormoonide ja teiste bioaktiivsete ainete koostises. Seda leidub peaaegu kõikides rakkudes ja kehavedelikes. Kolesterool on paljude metaboolsete radade lähtepunktiks, nagu D-vitamiini süntees, steroidhormooni süntees ja sapphappe metabolism.
70% kehas olevast kolesteroolist toodetakse kehas endas (maksas), 30% saadakse väljast (toiduga).
Kolesteroolita ei ole meie kehal võimalik toimida, kuid selle liiga kõrge tase on ohtlik.
,,
Liigne kolesterool on üks olulisimaid südame- ja veresoonkonna haiguste tekkepõhjustest. Püsivalt kõrgenenud kolesterool võib põhjustada veresoontes naastude teket, mis võivad suurenedes ja lagunedes koos tekkivate verehüüvete ehk trombidega oluliselt ahendada või isegi sulgeda veresoonte valendikku, põhjustades verevarustuse häiret ning sageli ka elundi pöördumatut kahjustust - näiteks kopsu-, südame- ning peaajuinfarkti. Kõrgetes kontsentratsioonides on kolesterool riskifaktoriks ateroskleroosi ja sellega seotud müokardiinfarkti tekkes.
Üldkolesterooli näitajat (mmol/l) mõõdetakse kapillaarverest:
-
Normaalne jääb alla 5
-
Piiripealne on 5 kuni 6,5
-
Kõrgenenuks peetakse 6,5 kuni 7,8
-
Väga kõrge on üle 7,8
Hea ja halb kolesterool
Koelsterooli transporditakse veres lipoproteiinidega. On olemas 3 sorti lipoproteiine:
-
väga madala tihedusega lipoproteiinid (VLDL - very low density lipoproteins)
-
madala tihedusega lipoproteiinid (LDL - low density lipoproteins)
-
suure tihedusega lipoproteiinid (HDL - high density lipoproteins)
VLDL ja LDL vastutavad rasvade transpordi eest maksast kudesesse. Nende hulga suurenemine tõstab ateroskleroosiriski. HDL vastutab liigse kolesterooli tagasiviimise eest rakkudest maksa.
LDL-kolesterool (ka VLDL) on nn. “halb", sest selle liig põhjustab kolesterooli ladestumist arterite seintesse. Mida rohkem on veres LDL-kolesterooli, seda suurem on südamehaiguste oht. HDL-kolesterool, mida nimetatakse "heaks" aitab kehal LDL kolesteroolist vabaneda. Kui HDL - kolesterool veres on madal, suureneb oht südamehaiguste tekkeks.
LDL-kolesterooli väärtused
-
soovituslik tase <3,0 mmol/l,
-
mõõdukalt kõrgenenud 3,0-4,0 mmol/l ja
-
tunduvalt kõrgenenud >4,0 mmol/l. ​
HDL-kolesterooli väärtused alla 1,0 mmol/l on madalad ning see võib tähendada ohtu südame-veresoonkonna tervisele.
Kolesteroolitaseme langetamiseks on oluline järgida tervisliku tasakaalustatud toitumise põhitõdesid, eriti oluline on rasvade ja süsivesikute tasakaalustamine. Koos toitumise muutmisega tuleb liigse kehakaalu korral tegeleda ka selle langetamisega, sest ka liigne kehakaal on üks terviseriske.
Ateroskleroos
Ateroskleroos on haigus, mille puhul arterite seintele ladestuvad peamiselt rasvadest, aga ka kaltsiumist ja muudest verekomponentidest koosnevad naastud. Ajaga naastud kõvastuvad, kahjustades arterite sisekesta ja arteri valendik aheneb, mille tõttu normaalne verevool kudedesse ja elunditesse häirub.
Ateroskleroos on "vaikne tapja". Sellel ei pruugi olla mingeid sümptomeid ja see diagnoositakse sageli alles siis, kui inimesel tekib südame- või peaajuinfarkt.
,,
Ateroskleroos võib põhjustada tõsiseid tervisehäireid, sealhulgas südame- või peaajuinfarkti või isegi surma. Ateroskleroos võib haarata kõiki keha artereid nii südames, ajus, kätes, jalgades, vaagnas kui ka neerudes.
Sageli on arterite seinte kahjustused nn vabade radikaalide toime tagajärg. Need on tugevalt reaktiivsed toksilised ühendid, mida keha toodab. Vabad radikaalid muutuvad kahjulikuks, kui kehas on antioksüdantide puudus. Antioksüdante saame peamiselt taimetoidust ja toidulisanditest.
Riskifaktorid: kõrge homotsüsteiinitase, transrasvhapete rohkus toidus, suitsetamine, kõrge vererõhk, kõrge kolesteroolitase, vähene antioksüdantide sisaldus toidus, diabeet, vähene või puuduv füüsiline aktiivsus, liigne stress, rasvumine.
Südameinfarkt
Südameinfarkti põhjustab tavaliselt ühe veresoone või selle haru sulgus, mis sageli saab alguse ateroskleroosist ehk südame veresoonte lupjumisest. See omakorda soodustab sooni ummistava trombi teket. Harvem on põhjuseks embol (veresoones liikuv õhumull, rasvakogumik vm), veresoone spasm (kokkutõmbumine) või muu põhjus.
Kui verevarustus mingis südame piirkonnas katkeb, ei saa osa südamelihasest verd ning tekib südamelihaserakkude surm - infarkt.
,,
Arterid võivad kahjustuda erinevatel põhjustel, sh mängivad oma rolli:
-
toitumisvead (liiga palju küllastatud rasvhappeid, suhkrut, naatriumi ja liiga vähene kaaliumit sisaldav menüü)
-
toitainete puudus kehas (magneesium, B-grupi vitamiinid, omega-3 rasvhapete vähesus ja liigne transrasvhapete tarbimine
-
kõrge kolesteroolitase veres
-
stress
-
suitsetamine
-
ravimata kõrgvererõhutõbi, suhkruhaigus
-
pärilikkus, kõrgem vanus
Insult
Insult on äge aju verevarustuse häire, mis tekib äkki ja mõjutab kogu organismi. See võib tekkida aju veresoone sulgumisest või lõhkemisest. Igal aastal haigestub Eestis insulti üle 4000 inimese.
Suure ajuarteri sulguse tõttu tekkinud ajuinfarkti korral hävib minutis 1,9 miljonit närvirakku ja iga ravita jäänud tunniga vananeb aju 3,6 aasta võrra.
,,
Insuldi puhul on varane ja kiire reageerimine väga oluline, et tagada võimalikult hea taastumine. Kõige tõhusam viis insuldi vältimiseks on muuta oma toitumist, loobuda suitsetamisest ja liikuda piisavalt. Insulti on võimalik ennetada 80% ulatuses.
Riskitegurid on: kõrge vererõhk, suhkurtõbi, südame rütmihäired, kõrge kolesteroolisisaldus veres, alkoholi liigtarbimine, suitsetamine.
Insuldi sümptomid tekivad äkki. Need võivad olla erinevad, olenevalt sellest, milline aju piirkond on kahjustatud. Insuldile iseloomulikud tunnused: üks näopool/suunurk on alla vajunud; kõne on segane; järsk tuimus või nõrkus (eriti ühel kehapoolel); ühe käe halvatus; järsult tekkinud probleemid nägemisega, kahelinägemine; järsult tekkinud probleemid kõndimisega või tasakaaluga; järsk pearinglus või äkiline peavalu teadaoleva põhjuseta. Selliste sümptomite ilmnemisel tuleb inimesele kiiresti abi korraldada (tel 112) või ta haiglasse viia.
Diabeet
Suhkruhaigus ehk diabeet on krooniline haigus, mida tuleb ravida kogu elu. Suhkruhaiguste põhjuseks on insuliinierituse häired.Insuliin on eluks hädavajalik hormoon, mis tekib kõhunäärmes ja on vajalik toitainete omastamiseks. Toiduainetes on kolm rühma toitaineid: süsivesikud, valgud ja rasvad. Süsivesikud lagunevad seedimise käigus glükoosiks ehk veresuhkruks. Veresuhkur on energiaallikaks (kütuseks) keha rakkudele. Selleks, et glükoos pääseks rakkudesse ja sellest saaks igapäevaseks eluks vajalikku energiat, peab kõhunääre eritama küllaldase koguse insuliini. Kui insuliini ei jätku, siis veresuhkur rakkudesse ei pääse ja selle tase veres tõuseb. Hoolimata veresuhkru kõrgest tasemest inimese organism tegelikult nälgib. Toitu on küllaldaselt, kuid organism ei omasta seda.
1. tüübi diabeet tekib, kui kõhunäärme insuliini tootvad rakud on hävinud või ei suuda enam insuliini toota. Sellele ennetavat ravi ei ole. Eestis põeb seda vormi ca 10% diabeetikutest. 1. tüübi korral on tegemist harilikult lapsepõlves või noorukieas alguse saava päriliku eelsoodumusega haigusega, siis 2. tüübi korral mängib olulist rolli elustiil, vanus ning füüsiline aktiivsus.
2. tüüpi diabeet on ainevahetushaigus, mida iseloomustab kõrgenenud veresuhkru tase. Teist tüüpi diabeedile eelneb eeldiabeet ehk seisund, mille puhul vere glükoositase on hakanud tasapisi tõusma. Õigel ajal sekkudes on võimalik seda protsessi peatada ja isegi tagasi pöörata. Oluline tuvastada haiguse kuluga seotud muutusi võimalikult varases staadiumis
Eeldiabeet on mõiste, mis hõlmab paastuglükoosi häiret ja/või glükoositaluvuse häiret. Tegemist ei ole iseseisvate kliiniliste seisunditega, vaid diabeedi ja südameveresoonkonnahaiguste suurenenud riskiteguritega. Eeldiabeedi korral on veresuhkrutase normist kõrgem, kuid ei ole veel nii kõrge, et saaks panna 2. tüüpi diabeedi diagnoosi.
Eestis on eeldiabeet hinnanguliselt ca 140 000 inimesel, diabeeti põeb ca 70 000 inimest.
,,
Eeldiabeedi riskifaktoriteks on vanus üle 45 a, lähisugulastel diagnoositud 2. tüüpi diabeet, naistel raseduaegne diabeet ja lapse sünnikaal üle 4 kg, vähene füüsiline aktiivsus, abdominaalne rasvumine, ülekaal ja KMI üle 25 ning toitumisharjumused: rohke punase liha ja töödeldud lihatoodete tarbimine ning suure suhkrusisaldusega toidu tarbimine jt. Eeldiabeedi diagnoosi saanul tuleks muuta oma elustiili tervislikumaks: toituda tasakaalustatult, olla füüsiliselt aktiivsem ning vähendada kehakaalu.
Suhkurtõve pärilikkust muuta ei saa. Küll saab II tüüpi suhkurtõve teket tunduval määral edasi lükata ning juba olemasoleva suhkurtõve ja veresoonkonna aterosklerootiliste haiguste arengut pidurdada.
Selleks tuleb olla kehaliselt aktiivne, säilitada normaalne kehakaal, rasvumise korral püüda kindlasti kehakaalu alandada. Iga kaotatud kilogramm on siin juba väike võit.
Tänapäevaste toitumissoovituste kohaselt peaks diabeetiku toitainete jaotus päevasest kaloraažist olema järgmine:
-
Süsivesikuid 50-55 % (soovitavalt kasutada kiudainete rikkaid süsivesikuid)
-
valku 15-20 %
-
rasvu -30-35 % , (millest küllastunud ehk tahkeid rasvu 1/3 ehk 10% küllastamata ehk pehmeid rasvu 20%)
Diabeetikutele keelatud toiduaineid ei ole, kõike võib süüa, kui arvestatakse toidukogust ja toidu süsivesikute sisaldust!
Loe täpsemalt diabeedi kohta Eesti Diabeediliidu lehelt www.diabetes.ee
Rasvumine, ülekaal
Rasvumine ehk adipoossus on krooniline ainevahetushäire, mille tulemuseks on rasvade liigne kogunemine ja mille tagajärjel halveneb inimese tervislik seisund. Tavaliselt tekib ülekaal mitme teguri koostoimel.
Rasvumine omandab haigusväärtuse sellega kaasnevate haigestumiste ja suremuse kaudu. Mõnikord võib rasvumine olla seotud geneetilise isikupära või haigusega, kuid sagedasem põhjus on toiduga saadava ja organismi poolt kulutatava energia tasakaalustamatus - energiat saadakse rohkem, kui kulutatakse.
,,
Eestis on ligikaudu pool kõikidest surmadest tingitud elustiilist tulenevatest riskidest. Toitumisriskiga seotud surmade osakaal on 26% (4000 surma aastas).
Rasvumisega seotud tervisehäired ning võimalikud komplikatsioonid: diabeet, insuliinresistentsus, podagra, astma, uneapnoe, seedesüsteemi haigused, song, luu- ja lihaskonnahaigused, hüpertensioon, südame-veresoonkonnahaigused, ajuinfarkt, pahaloomulised kasvajad, reproduktiivtervise häired, ärevus, depressioon, enesehinnanguprobleemid, nahainfektsioonid jt.
Liigne keharasv soodustab põletike teket organismis, mis omakorda tõstab vähiriski. Kõige enam on haigestumistega seotud kõhupiirkonna rasv ehk vistseraalne rasv - rasv, mis ladestub kõhupiirkonna elutähtsatesse organitesse ja nende ümbrusse. Klassikaline “õllekõht” on kindel märk sisemise rasva olemasolust. Isegi, kui kehakaal on normis, võivad siseorganid olla kaetud vistseraalse rasvaga.
Vistseraalse rasvkoe probleemiga võib olla tegu, kui vööümbermõõt on meestel üle 102 cm ja naistel üle 88 cm. Teine ja täpsem näitaja on vööümbermõõdu ja puusaümbermõõdu suhe (vööümbermõõt jagada puusaümbermõõduga). Tulemus üle 0,9 meestel ja üle 0,85 naistel viitab, et tõenäoliselt on probleemiks vistseraalne rasv.
,,
​Liigne kehakaal mängib keskset osa tänapäeva ühiskonna peamiste „surmatõbede“ - diabeedi ja südame-veresoonkonna haiguste, aga ka ohtliku uneapnoe tekkes.
Immuunsüsteem
Immuunsüsteem on organismi kaitsesüsteem mille ülesanne on on võidelda kehaväliste sissetungijate (viirused, bakterid, seened ja parasiidid) vastu, tunda ära keha ründavaid tegureid keskkonnast ja võidelda kehas toimuvate kahjulike muutuste tekke vastu (nt vähirakkude tekke vastu).
Immuunsus on organismi vastupanu kõigi sinna sattunud võõrainete suhtes.
Inimese immuunsüsteem ulatub praktiliselt kõikidesse organitesse, sest kaitsmist vajab kogu keha. Esmasteks organiteks on tüümus ehk harknääre ja luuüdi (neis toodetakse immuunrakke). Sekundaarseteks on mandlid, adenoidid, lümfisõlmed, põrn, pimesool, Peyeri naastud sooles. Võõrorganismide vastu kehas töötavad immuunrakud - valged verelibled (on erinevaid ja erinevate ülesannete jaoks). Need rakud teevad kindlaks, kas sissetungija tuleb hävitada ja kuidas seda teha.
Mida tugevam ja efektiivsemalt toimiv on meie immuunsüsteem, seda tõhusamalt see suudab kaitsta keha võimalike haigustekitajate eest.
,,
Immuunsüsteemi nõrkus soodustab haigestumist. Seetõttu on oluline immuunsüsteemi toetamine ja tugevdamine tervisliku elustiili ja toitumisega, regulaarse kehalise koormusega, piisava unega ja kindlasti tuleb pöörata tähelepanu oma stressile, emotsionaalsele seisundile. Paljud uuringud viitavad sellele, et immuunsüsteemi mõjutab juba mistahes üksiku toitaine puudus.
Immuunsüsteemi tööks peab kehal olema piisavalt vitamiine ja mineraalaineid, samuti häid soolebaktereid ja vedelikku. Näitkes tüümus vajab oma tööks piisavalt valke ja kaloreid. Mineraalidest on tähtis tsink, seleen ja raud. Rolli mängivad ka A-, C-, D- ja E-vitamiinid. Omal kohal on polüküllastamata oomega-3-rasvhapped, millel on põletiku mediaatoreid vähendav toime. Immunsüsteemile on väga kasulikud fütotoitained, taimsed toitained karotenoidid, mis koos teiste antioksüdantidega, kaitsevad tüümust kahjustuste eest. Lisaks toetavad karotenoidid valgeliblede funktsioneerimist ning tugevdavad immuunsüsteemi vahendusainete viiruse- ja vähivastaseid omadusi.
Paljudel vitamiinidel ja mineraalainetel (A-, D-, C- ja E-vitamiin, tsink jt antioksüdandid) on leitud immuunsust tugevdavat toimet.
,,
Immuunpuudulikkus on organismi seisund, kus mõni immuunsüsteemi osa ei toimi normaalselt ja vastupanuvõime ei ole piisav
Toiduallergia
Allergia ehk ülitundlikkuse all mõistetakse organismi ebatavalist reageerimist kas mingile välisele või organismis olevale tegurile (ainele). Organismi sattudes põhjustavad allergeenid mitmesuguseid haigusnähte, mis ilmuvad kas väga kiiresti või pikema ajavahemiku järel. Omapäraks on, et väga väike allergeeni hulk võib vallandada väga tugeva reaktsiooni.
Toiduallergiat põhjustavad toidus sisalduvad valgud, mis on kas loomset või taimset päritolu.
Toiduainetest on sagedasemad allergeenid piim, kala, munad, vähk (krabi), pähklid, herned, oad, teraviljad, maasikad, õunad, apelsin, mandariin, sidrun, tomat, shokolaad, kakao, mesi, maitseained (vorstides). Puu- ja juurviljad põhjustavad allergianähte tavaliselt vaid toorelt kasutades, keetmine või külmutamine kaotab mõju. On tähelepanekuid, et sageli seostub puu- või juurviljaallergia kase õietolmu allergiaga ning maitseaine allergia puju allergiaga (nn ristallergia). Ristallergia korral sarnase keemilise ehitusega allergeenid tugevdavad teineteise toimet.
Toiduallergia avalduseks on peamiselt seedehäired (iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, kõhupuhitus), aga sageli ka nahalööbed või nohu, astmahood, migreen, kõriturse, näoturse ja rasketel juhtudel šokiseisund.
,,
Allergeenina võivad toimida toiduainetes sisaiduvad konservandid (bensoehape, naatriumbensoaat, metabisulfit, atsetüülsalitsüülhape), värvained (kollane toiduvärv tartrasiin) ja muud lisandid - piimas antibiootikute ja pesuainete jäägid, juurviljades väetiste ja mürkainete komponendid.
Levinumad toiduallergiad on lehmapiima-, kanamuna-, kala-, puu- ja köögivilja-, pähkli- ja mandli-, maitseaine-, mee- ja õietolmuallergia.
Toidutalumatus
Toidutalumatus on mitteallergiline ülitundlikkus mõne toidu või joogi suhtes, mille tulemusel võivad esineda erineva raskusastmega tervisehäired. Toidutalumatust on tavaliselt raskem diagnoosida kui allergiat. Selle puhul ei saa reeglina rääkida vahetult pärast söömist tekkivatest vaevustest. Organismi reaktsioonid on aeglased, kroonilised ning võivad ilmuda isegi mitu päeva pärast toidu tarbimist.
Toidutalumatuse põhjuseks on sageli, kas mõne toidu seedimiseks vajaliku ensüümi puudumine või toidus sisalduvad saasteained, toksiinid või muud keemilised ühendid, nagu näiteks biogeensed amiinid (nt histamiin).
Vajaliku ensüümi puudumisel ärritab konkreetne toiduaine soolestikku. Sellise toiduaine tarbimisel käivitub organismis teatud käärimis- ja roiskumisprotsess, mis tekitab gaase ning mürgiseid aineid. Nii võivad alguse saada ainevahetushäired, mis kõigutavad kaalu ja võivad mõjutada ka üldist enesetunnet.
Toidutalumatuse tunnuseks on tavaliselt seedetrakti- ja hingamishäired ning nahakahjustused. Samas võib see avalduda ka väsimuse, kurnatuse, peavalu, ärevuse, nohu, käitumishäirete, halva hingeõhu, astma, soole ärritussündroomi, kõrge vererõhu, ülekaalulisuse, hüperaktiivsuse, migreeni, puhituste, ekseemi jm nähtudena. Lisaks on leitud seoseid toidutalumatuse, psühholoogiliste ja emotsionaalsete probleemide tekke vahel.
,,
Pideva väsimuse, peavalu, seedehäirete või kehakaalu kõikumise põhjuseks võib olla see, et organism on iga päev koormatud ainetega, mida ta tegelikult pole suuteline omastama.
Miks toidutalumatus täpsemalt tekib, pole veel päris selge. Toidutalumatuse tuvastamine on väga keeruline ja võib võtta kaua aega. Selle kindlakstegemiseks kasutatakse tavaliselt välistamise meetodil toimivaid dieete.
Eestis on kaks ametlikult diagnoositavat toidutalumatuse liiki:
-
Laktoositalumatus, mille põhjuseks on inimorganismi võimetus toota piimasuhkrut ehk laktoosi lõhustavat ensüümi;
-
Tsöliaakia ehk gluteenitalumatus. Päriliku eelsoodumusega haigus ja vallandub tavaliselt nisust, rukkist, odrast või kaerast.
Kuigi Eestis on ametlikult kinnitatud vaid need kaks toidutalumatuse vormi, on praktika ja mitmed uuringud mujal maailmas kinnitanud ka teiste vormide olemasolu. Näiteks, mitte-tsöliaakiline gluteenitalumatus. See ei ole sama, mis tsöliaakia, aga viitab sellele, et inimene on gluteeni suhtes tundlik.
Laktoositalumatus
Laktoositalumatuse ehk hüpolaktaasia põhjuseks on inimorganismi võimetus toota piisavalt laktaasi ehk ensüümi, mis lõhustab piimasuhkrut ehk laktoosi.
Primaarne laktoositalumatus on geneetiliselt päritav häire, mis sõltub vanusest ja avaldub tavaliselt 5. ja 20. eluaasta vahel. Neil inimestel on laktaasi produktsiooni kodeeriv geen “sisse lülitatud” ainult esimestel eluaastatel. Pärast seda laktaasi tase langeb ja koos sellega väheneb võime seedida suurt kogust piima. Tavaliselt säilib laktaasi aktiivsusest 50–70%. See on kõige levinum laktoositalumatuse tüüp. Haigus ei ole ravitav, kuid sümptomeid on võimalik ära hoida õige toitumisega.
Sekundaarne laktoositalumatus on tingitud peensoole ajutistest kahjustustest või gastrointestinaalsetest haigustest nagu tsöliaakia, Crohn’i tõbi, ärritatud soole sündroom ja teistest haigustest. Haigusnähud kaovad tavaliselt 2–4 nädala jooksul.
Olenevalt haiguse raskusastmest peab suuremal või vähemal määral vähendama laktoosi sisaldust toidusedelis. Tavaliselt talub hüpolaktaasia all kannatav inimene 2–3 g laktoosi päevas. Kindlasti tuleks eelistada hapupiimatooteid, milles osa laktoosist on käärinud piimhappeks ja eriti probiootilisi baktereid sisaldavaid toiduaineid, kuna osa baktereid eritab laktaasi. Laktoositalumatuse korral võib tekkida kaltsiumidefitsiit. Ettevaatlik peaks olema toidulisandite või ravimite tarbimisel, sest laktoosi kasutatakse sageli täiteainena.
Tsöliaakia
Tsöliaakia ehk gluteensensitiivne enteropaatia (ehk teraviljatalumatus) on geneetilise eelsoodumusega peensoole limaskesta haigus, mille vallandavad nisust, rukkist, odrast ja kaerast valmistatud toidud ja tooted. Teraviljades sisalduvate valkude (gluteen) toimel tekkiv reaktsioon tekitab peensoole limaskestas kroonilise põletiku, mille tagajärjeks on soolehattude kahjustus ja sageli ka nende kadumine (atroofia). Kahjustunud limaskesta tõttu tekivad peensooles oluliste toitainete (valgud, lipiidid, süsivesikud), vitamiinide, mineraalainete imendumishäired ja nende vaegus organismis.
Tsöliaakia puhul on toitainete imendumine organismis tugevalt häiritud, põhjustades diagnoosimata haiguse puhul inimestele erineva raskusega tervisehädasid. Haigus võib avalduda ka nahatsöliaakia vormina, mille puhul on lisaks soolekahjustusele nahal ka sügelevad vesised villid. (Nisuvalgu- ehk teraviljaallergiat põhjustavad nisus leiduvad valgud – albumiinid, globuliinid ja gluteen. Allergia sümptomiteks on näiteks kurgu kinnipaistetamine ja hingamisraskused, nahalööve, ninakinnisus, sügelev ja vesised silmad. Nisuvalguallergia ei tekita kahjustusi peensooles). Tsöliaakia puhul on vajalik range eluaegne gluteenivaba dieet. Tsöliaakia tekib geneetilise eelsoodumusega inimestel ning selle avaldumiseks on vaja erinevate tegurite koosmõju. Pole täpselt teada, milliste tegurite koosmõju tsöliaakia vallandab.
Mitte-tsöliaakiline gluteenitundlikkuse puhul tuleb samuti vältida gluteeni sisaldavaid toiduaineid. Kuigi mitte-tsöliaakilise gluteenitundlikkuse ja tsöliaakia sümptomid on osaliselt sarnased (kõhulahtisus, -puhitus ning -krambid), siis mitte-tsöliaakilise gluteenitundlikkuse korral peensoole limaskestale püsivat kahjustust ei teki.
Loe tsöliaakia ja laktoositalumatuse kohta lisaks Eesti Tsöliaakia Seltsi kodulehelt: www.tsöliaakia.ee
Astma
Astma on allergilist laadi haigus, mille avaldumine ja tugevus on väga individuaalne. Astma korral tekib erinevate ärritajate mõjul hingamisteede ahenemine ja hingamise raskenemine.
Astmahoogusid võivad vallandada nii närvipinge, füüsiline koormus, külm õhk, mitmesugused ärritavad lõhnad, ravimid, aga ka toidallergeenid ja väliskeskkonnas leiduvad allergeenid (viimaste suhtes on tavaliselt geneetiline eelsoodumus).
Astma avaldub hingematmishoogudena. Astma korral esinevad köhahood, vilistav hingamine ja lämbumistunne. Nende ilmingute raskusaste on tavvaliselt väga erinev. Astmahoog võib olla lühiajaline, ent võib kesta ka mitu päeva. Ulatusliku hingamisteede spasmi puhul on tegemist astmaatilise seisundiga (hapnikuga varustatus langeb tugevalt, seisund muutub eluohtlikuks). Astma diagnoosib ja määrab sellele ravi perearst või kopsuarst.
Allergeenideks võivad olla: puude õietolm, kõrreliste heintaimede õietolm, koduloomade karvad, linnusuled, putukad (herilaste ja mesilaste nõelamised), elamutolmulestad, mitmesugused keemilised ained (ka ravimid). Astmanähtude vallandumisel võib olulist rolli mängida sooletrakti ärritusena avalduv toiduallergia ja toidutalumatus. Sagedamini põhjustavad ärritust muna, kala, pähklid, šokolaad, piimatooted, apelsin, mandariin, aga ka näiteks õunad.
Astma tekkes võib suurt rolli mängida keha suurenenud tundlikkus histamiinile. Sellisel juhul tasub teada, et histamiini tase organismis võib tõusta teatud toiduaineid tarbides. Näiteks: hapendatud ja marineeritud (äädikalisandiga) toidud, laagerdunud juustud, alkohol, šokolaad, paljud vürtsid, kuivatatud puuviljad. Probleemiks on ka sünteetilised lisaained toidus. Histamiini tootmist aitavad pärssida C-vitamiini-rikkad toidud (paprika, brokoli, astelpaju, mustsõstrad jt).
Astmahoogude ennetamine: väldi teadaolevaid allergeene ja ärritajaid, loobu suitsetamisest, hoidu külma õhu või tolmu sissehingamisest, püüa vältida elukutsega seotud kahjulike ainete sissehingamist, väldi liigset kehalist pingutust, pea nõu arstiga tarbitavate ravimite osas, hoidu liigsest närvipingest, püsi normaalkaalus, tarbi võimalikult naturaalset toitu (valmista toitu ise), sest paljud sünteetilised lisaained võivad olla astmahoogude vallandajateks.
Näiteks, võivad olla astmahoogude põhjustajateks: tartrasiin E102, bensoaadid E211, E212, E219, sulfitid E221, E228, vääveldioksiid E220. Hingamisraskusi võivad esile kutsuda toidule lisatavad sünteetilised antioksüdandid E320 ja E311, sünteetilised lõhna- ja maitsetugevdajad E620-E640, sh naatriumglutamaat E621, säilitus- ja värvainena kasutatavad nitraadid E251-252 ja nitritid E249-250. Köögiviljades sisalduvad looduslikud nitraadid tulevad immuunsüsteemile seevastu kasuks. Mida vähem on toidus sünteetilisi lisaaineid, seda parem. Loe lisaainete kohta edasi siit!