.jpg){kind=logo}
Üldiselt olen ma üsna immuunne ebaõnnestumiste osas. Ent sellegipoolest on ka minul olnud hetki, kus ebaõnnestumine on olnud valus, pettumust valmistav ja "raskesti seeditav". Miks see nii on? Miks ebaõnnestumised meile nii mõjuvad? Mida saame teha, et see nii ei oleks?
Minu uudishimulik meel tahtis saada vastuseid.
Ebaõnnestumine - mis see on?
Ebaõnnestumist on määratletud kui seisundit või tingimust, kus eesmärki ei saavutatud või ei saavutatud seda nii, nagu kavatseti. Seda on kirjeldatud ka kui edu puudumist.
Ebaõnnestumine tekib siis, kui inimese jõudlus eesmärgi saavutamisel jääb alla tema edustandardi.
On mitmeid põhjuseid ja sündmusi, mis võivad meid ebaõnnestununa tundma panna. Näiteks, eksamil läbikukkumine, kandideerimisel oma unistuste tööst ilmajäämine, suurepärases tulemuse tegemisel tunnustuseta jäämine jne. Oleme siis kurvad, pahased, vihased, pettunud, õnnetud ja meil on raske leida motivatsiooni, et uuesti proovida. Miks see nii on? Vastus peitub meie aju töös. Ebaõnnestumise mõistmiseks peame kõigepealt mõistma, miks me kardame ebaõnnestumist.
Miks me ebaõnnestumist kardame?
Nagu kõik emotsioonid, käivitavad ka ebaõnnestumisega kaasnevad emotsioonid ajus rea sündmusi. Kui kogeme võitu, vabanevad ajus endorfiinid, dopamiin ja serotoniin - need ained julgustavad ja motiveerivad meid uute ülesannetega tegelema. Kui kogeme ebaõnnestumist, vabaneb ajus kortisool, mis suurendab stressi ning ärevust ega paku meile vajalikku turvalisuse tunnet. Inimestena soovime tunda end hästi ja turvaliselt. Ebaõnnestumine võib seda eesmärki ohustada, seades mõnikord kahtluse alla isegi meie eneseväärikuse tunnetuse.
Kus võime ebaõnnestumist kõige rohkem peljata? Näiteks, liiga kõrgete ootuste või eesmärkide seadmisel. See puudutab nii iseenda seatud kui ka ühiskondlikke ootusi või stereotüüpe (näiteks: kui mul magistrikraadi ei ole, siis pole mul mingit tulevikku jne). Teine koht, kus ebaõnnestumine võib olla hirmutav, on negatiivse tagasiside saamine. Mõlemal puhul tunneme end halvasti. Hirm stereotüüpide ees võib kujundada, milliseid eesmärke me soovime üldse taotleda. Negatiivne tagasiside alandab meie enesehinnangut ja õpivalmidust, ent valmisolek ebaõnnestuda ja ebaõnnestumisest õppimine on meile eesmärkide saavutamiseks hädavajalikud.
Ebaõnnestumise oht ja ootus, et see ei too kaasa õpetatavat hetke, õõnestab ebaõnnestumist otsivat käitumist
UC Berkeley professori Martin Covingtoni sõnul on hirm ebaõnnestumise ees otseselt seotud meie enesehinnanguga ja saavutusvõime on enesehinnangu säilitamiseks ülioluline. See kehtib eriti sellises konkurentsiolukorras nagu töökoht.
Kas tead, et hirm ebaõnnestumise ees võib viia edu ja enesesabotaažini. Kuidas? Toon näite: kui ma ei usu, et mul on võime olla edukas või kui korduvad ebaõnnestumised vähendavad seda usku, hakkan ma (kas teadlikult või mitte) vabandusi otsima ja valima praktikaid, mille eesmärgiks on säilitada enesekindlust ning -väärtust nii iseenda kui ka teiste silmis. Mida intensiivsem on ebaõnnestumise taga olev pingutus, seda olulisemaks muutuvad vabandused ja õigustuste otsimine (kaitsemehhanismid).
Õigustuste probleem on selles, et need võivad muutuda isetäituvateks ennustusteks, kuna need saboteerivad meie pingutusi ja suurendavad ebaõnnestumise tõenäosust veelgi.
Ebaõnnestumisega kaasnev häbi on valus emotsioon ja pole üllatav, et läbikukkumise hirmus kipume saavutusolukordades orienteeruma pigem moel, mis aitab meil häbi vältida.
Ebaõnnestumise rakendamine isiklikuks kasvuks
Meie aju õpib ebaõnnestumise korral kahel viisil:
tasupõhine õppimine - aju tõlgendab ebaõnnestumist kui positiivset kogemust, millega kaasneb preemia (heaolutunne, positiivne tagasiside, millegi uue teadasaamine) ja mis käivitab uuesti katsetamise soovi (mida ma veel teada saan).
õppimise vältimine - aju tõlgendab ebaõnnestumist kui negatiivset kogemust, mida ei tasu korrata, kuna toob kaasa ebameeldivat järelkaja ja tundeid (karistus, valu, hirm, häbi jne).
Eesmärkide seadmise suureks väljakutseks on meie püüe ebaõnnestumist iga hinnaga vältida, kuid me ei peaks seda tegema. Peaksime püüdma luua ja seada eesmärgid, mille puhul on võimalik nii edu kui ka ebaõnnestumine. See aitab meil õppida ja kasvada.
Nii ebameeldiv kui ebaõnnestumine ka poleks, on ebaõnnestumise oht omane enamikule eesmärkidele, mille poole tasub püüelda.
Ebaõnnestumise oht ja ootus, et see ei too kaasa õpetatavat hetke, õõnestab ebaõnnestumist otsivat käitumist. Samas valmisolek ebaõnnestuda kui ka ebaõnnestumisest õppimine on eesmärkide saavutamiseks hädavajalikud.
Tööriistad ebaõnnestumistest õppimiseks
Üks viis, kuidas ebaõnnestumisest kui õppimise takistusest üle saada, on ebaõnnestumise ümbertõlgendamine. Siin Sulle mõned soovitused, kuidas seda teha:
Vaata ebaõnnestumist pigem edusammude puudumise kui pühendumuse puudumise näitajana. Keegi ei tunne end hästi, kui seatakse kahtluse alla tema pühendumine. Kui aga ütled, et ma pole (veel) edusamme teinud, saad protsessi jätkata (katsetada, proovida) – see tähendab, et Sa otsid võimalusi, mis töötaksid. Ütle endale, et "ebaõnnestumine" on lihtsalt üks sõna, et saaksid "õppida" ja kuigi praegune tulemus ei ole see, mida soovisid, said sellest protsessist siiski kasu. Selline julgustav vaatenurk aitab eesmärgi saavutamisse rohkem investeerida.
Vaata oma otsuseid kui eksperimente, mitte lõplikke valikuid. Ärevus (ja halvatus) tekib siis, kui oled liiga mures: a) ideaalse valiku tegemise surve tõttu või b) vale valiku tegemise pärast. Need on kaks tulemust, mis ei ole otsuse tegemiseks vajalikud, sest kui eksperimenteerid ja katsetad, püüad lihtsalt näha, mis juhtub. Paljud väga edukad inimesed on kogenud ebaõnnestumist. Üks tuntud näide: kas teadsid, et Walt Disney vallandati Kansas City Starist, kuna toimetaja tundis, et tal puudub kujutlusvõime ja tal polnud häid ideid.
Distantseeru. Enesedistantseerimine (nn kolmanda isikuna olukorra vaatlemine) on tehnika olukorrast mentaalseks eemaldamiseks, et saada objektiivsem perspektiiv. See tööriist võib olla eriti kasulik ebaõnnestumise emotsionaalsete barjääride ületamiseks, aidates minimeerida mineviku ebaõnnestumistele mõtlemise emotsionaalset mõju ja arvestada ebaõnnestumise kogemusest saadud teabega (õppida). Proovi rääkida nn kolmandas isikus. See aitab vähendada negatiivseid emotsioone pärast ebaõnnestumist ning suurendab valmisolekut kogemusest õppimiseks ja uute lahenduste leidmiseks.
Asendusõpe ehk teiste vigadest õppimine. Asendusõpet peetakse üldiselt vähem tõhusaks kui vahetut õppimist, kuid ometi võib see ebaõnnestumisest õppimist emotsionaalselt lihtsamaks teha. Põhjus? Inimesed õpivad ebaõnnestumisest kõige paremini siis, kui oht nende egole on kõrvaldatud. See saavutatakse tõhusalt, kui saame õppida teiste ebaõnnestumistest.
Omistamine. Oma ebaõnnestumise kohta tehtud arvamuse muutmine. Kui arvad, et ebaõnnestumine tuli sellest, et siht oli liiga kõrge (kontrollimatu) ja Sa ei usu, et saaksid sellega hakkama (asjaolud ei muutu), ei saa sa ebaõnnestumisest õppida ega ole ka motiveeritu seda tegema. Kui aga võtad seisukoha, et Sa saad mõjutada lõpptulemust, kui astud teatud samme, siis muudad kolme asja:
edendad oma sisemist kontrollikeset – usk endasse tõuseb;
tugevdad juhitavuse taju – asjad on Sinu kontrolli all;
saad kontrolli selle üle, kuidas hindad olusid – olukord on stabiilne.
Mõtteviis. Meie mõtteviisid kujundavad seda, kuidas me üht või teist ebaõnnestumist tajume. Psühholoog C. Dweck´i kaks mõtteviisi kirjeldavad seda, kuidas inimene ebaõnnestumist tajub:
kasvav mõtteviis viitab veendumusele, et oma võimeid (nt intelligentsust) saab arendada ja parandada läbi pühendumise ja pingutuse;
fikseeritud mõtteviis on usk, et inimese võimed on fikseeritud ja muutumatud.
NB! Hea on see, et oma mõtteviisi saab muuta. Kasvava mõtteviisi omaksvõtmine võib olla eriti kasulik, et aidata Sul eesmärkide seadmise ja püüdlemise ajal silmitsi seista ebaõnnestumisega kaasnevate emotsionaalsete takistustega.
Kuigi enesekindlus on positiivne tunne, võib liigne veendumus, et meil on õigus, põhjustada probleeme. Õigsustunde külge klammerdumine võib muuta meid suletuks teiste ideedele ja teistsugustele vaatenurkadele. Kiindumus enda arvamuse õigsusesse hoiab meid vigu vältimas siis, kui seda tingimata vajame ja paneb meid üksteist kohutavalt kohtlema. Teiste ideedele ja vaatenurkadele võimaluse andmine aitab meil kasvada, areneda.
Ole oma ebaõnnestumiste suhtes heatahtlik, huumorimeelne ja ära võta ennast liiga tõsiselt. Inimesed tulevad elus toime ebaõnnestumiste ja stressiga mitmel viisil, alates tähelepanu hajutamisest kuni sotsiaalse toetuse saamiseni. Leia endale neist paljudest strateegiatest sobivaimad ja kasuta neid.
Positiivne ümberkujundamine, aktsepteerimine ja huumor on ebaõnnestumistega toimetulekuks kõige tõhusamad toimetulekustrateegiad (Kenti Ülikooli uuringud).
Ebaõnnestumisest õppimise julgustamine
Mis võib aidata Sul kasvatada julgust, et ebaõnnestumisi enda heaks palju rohkem ja paremini tööle panna? Mõned mõtted:
Sisemine motivatsioon. Arvestades, et ebaõnnestumine on sageli ebameeldiv, kaldub see õõnestama meie sisemist motivatsiooni (eriti tulemuslikkust eesmärkide saavutamisel). Kui sead eesmärgiks ebaõnnestumisest õppida, võivad ka keerulisemad tegevused olla kaasahaaravamad ja seega sisemiselt motiveerivamad. Kui sukeldud rohkem väljakutseid pakkuvatesse ülesannetesse, suureneb sisemine motivatsioon ja Sa õpid ebaõnnestumisest mitte ainult seetõttu, et see annab pikaajalist välist kasu, vaid ka seetõttu, et see on koheselt rahuldust pakkuv.
Nõu andmine. Kui nõu küsimine võib panna meid haprasse olekusse (oht saada häbimärgistatud või pädevustunde õõnestamine), on nõu andmisel hoopis positiivsem tähendus. Ebaõnnestumise järel nõu andmine võib suurendada motivatsiooni ja enesekindlust ebaõnnestumise emotsionaalsete barjääride ületamiseks, võimaldades seega püsivat eesmärgi poole püüdlemist. Kognitiivselt sunnib nõu andmine nõuandjat isiklike võitluste käigus saadud õppetunde üles otsima ja korrastama.
Vead on inimloomuse põhiosa. Neist õppimine on mõnikord parem kui nende tegemata jätmine.
Kontrafaktuaalne mõtlemine. Inimeste reaktsiooni ebaõnnestumisele ei kujunda mitte ainult see, mis juhtus, vaid see, mis oleks võinud olla. Neid alternatiivseid võimalusi nimetatakse kontrafaktuaalideks ja neid saab kasutada emotsionaalsete takistuste ületamiseks ebaõnnestumisest õppimisel. Kognitiivselt julgustab kontrafaktuaalne mõtlemine ebaõnnestumistest ja tagasilöökidest õppima. Kui Sa küsid endalt "mis siis, kui", suunad Sa oma tähelepanu ebaõnnestumise põhjustele ja õpid sellest (nt kui ma pühendaksin rohkem aega ja tähelepanu oma suhtlemisoskuste arendamisele, siis saaksin keerulistes olukordades paremini hakkama).
Õppimiskultuur. Enamik juba kirjeldatud sekkumisi keskendub üksikisikutele, kuid sekkumised võivad olla suunatud ka laiemale keskkonnale, kus oma eesmärke taotletakse. Mõned kultuurid julgustavad rohkem arutama ja ebaõnnestumisest õppima, teised aga heidutavad seda. Kultuurinorme muutes on võimalik panna inimesed läbikukkumiste üle avatumalt arutama. Kultuur (sh organisatsioonis, meeskonnas), mis soodustab ebaõnnestumistest õppimist aitab paremini hinnata ebaõnnestunud teavet ja tunda end võimekana, et seda teavet teistega jagada.
Psühholoogiline turvalisus. See viitab keskkonnale, kus inimesed tunnevad end turvaliselt, et võtta inimestevahelisi riske. Näiteks: jagada oma ideid, esitada küsimusi ja tunnistada vigu, kartmata negatiivseid tagajärgi. See julgustab avatud suhtlemist ebaõnnestumiste üle, mis võib viia tõhusa probleemide lahendamise ja õppimiseni. Psühholoogilise turvalisuse edendamine on ülioluline, et aidata inimestel ebaõnnestumistest õppida.
Psühholoogiline turvalisus aitab ületada ebaõnnestumise emotsionaalset kipitust ja võimaldab meil ebaõnnestumisest õppida.
Soovin Sulle julgust heita väljakutse ebaõnnestumiste hirmule ning õppida neis nägema pigem võimalusi, et areneda ja kasvada.
Vajad väikest julgustavat müksu, et ebaõnnestumistes õpivõimalust märgata? Palun! Siin see on: need inimesed on ebaõnnestunud palju kordi ....
Steven Spielberg, 3 Oscari ja paljude teiste, filmimaailma auhindade omanik - ebaõnnestus 3x filmikooli sisseastumisel.
James Dysonil kulus maailma esimese kotita tolmuimeja väljatöötamiseks 5 aastat ja 5126 ebaõnnestunud prototüüpi.
Albert Einstein, üks 20. sajandi suurimaid teadlasi - koolis kirjeldati teda kui "vaimselt aeglast";
Henry Ford, autotööstuses revolutsiooni teinud tööstur - 2 esimest autofirmat ebaõnnestusid;
Helilooja Ludwig van Beethoven - üks tema muusikaõpetajatest ütles talle, et ta on helilooja jaoks liiga rumal.
Niisiis, ebaõnnestu ja tee iga kord seda paremini! Eeskuju on nakkav. Julgus tuleb kogeumuste kaudu kaasa aitama.
Malle Lutsoja
Koostöö- ja heaolupartner
Koolitaja, nõustaja
Kasutatud materjalid:
Learning from Failure (R.W Carlson, A. Fishbac, APA PsycNet 2024)
The Psychology of Failure and How To Deal With It (R. Williams, 2021)
Emotions Know Best: The Advantage of Emotional versus Cognitive Responses to Failure (John Wiley & Sons, Ltd, 2017)
The Shame of Failure: Examining the Link Between Fear of Failure and Shame (H.A. McCregor, A. J. Elliot, 2005 Sage Journals)
On being wrong (Kathryn Schulz TED-talks)