top of page
    • 7 min read

Mida Sa sööd?!

Tervislik eluviis ja tervislik toitumine on viimastel aastatel saanud populaarseks kõneaineks. Igaühel on selle kohta oma arvamus. Arvamuste paljusus ja erinevad soovitused võivad viia mõnikord eksiteele. Sa võid süüa toitu, mis tegelikult ... ei olegi nii tervislik ega hea.


Toidu lugu

Viimane sajand on muutnud oluliselt inimeste toiduvalikuid ja -harjumusi. Me ei kasvata enam endale toitu ise, vaid ostame seda. Ka ostmine on muutunud. Me ei osta (vähemalt suur enamus meist) toitu turult otse toidu tootjalt, vaid teeme seda poes.

Toidukaup, mida ostame, on samuti muutunud. Kohapealsele toidule lisaks pistame üha sagedamini toidukorvi kaugemalt toodud kaupa. Erinevatel põhjustel. Uudishimust, maitse-eelistustest, hinnast lähtuvalt. Me usume siiralt, et kõik, mida poes müüakse on tervisele ohutu. Peaks ju nii olema. Eks.


Maailma eri paigust meie toidulauale saabuva toidu ja selle toorainetega, aga ka toiduvalmistamise tehnoloogias toimunud muutustega seoses on meieni jõudnud paljud e-ained ehk toidule lisatavad lisaained. Mõned neist on head ja vajalikud (on kaitseks toidu riknemise eest). Mõned mitte.


Mida Sina neist lisaainetest tead? Kas oskad poes toitu ostes või kohvikus saiakesi valides teha enda jaoks paremaid valikuid?


Toidule lisatud e-ained

Jah, e-ainetest rääkides võib kohata tuliseid pooldajaid ja vastaseid. Kas ühed neist on õigemad kui teised? See pole nii lihtne, sest e-ainete hulgas on nii ohutuid kui ohtlikke. Kas teadsid seda?


Kõige paremini annab minu arust e-ainetest ülevaate Angelika Erin oma raamatus "Saladuslikud e-ained meie igapäevaelus". Olen soovitanud seda raamatut kõigile, kes tahavad olla kindlad, et toit, mida nad ostavad, ei sisaldaks tervisele kahjulikke ega potentsiaalselt kahjulikke aineid ja neilegi, kes on hädas mõne kiusliku terviseprobleemiga, kuid ei ole kunagi mõelnud, et selle põhjuseks võib olla näiteks aastaid söödud lemmiktoidus sisalduv sünteetiline e-aine.


Kas toidus sisalduv e-aine võib olla ka Sinu tervisemure allikas? Kui oled üks neist, kes poes käies haarab enamasti valmistoitude järele, ega pole kunagi huvi tundnud toitude koostisainete kohta, siis ... jah, mõtle selle peale, mida Sa siis tegelikult sööd, kui järjekordse küpsise või erksavärvilise kommi põske pistad.


Toiduainetööstuses kasutatakse kahesuguseid e-aineid: looduslikud ja sünteetilised.


Looduslike lisaainete puhul on mõju andev ühend looduses leiduv ja looduslikust toorainest (loomsest või taimsest) eraldatud. Looduslikud e-ained on sisuliselt ohutud. Nende lagundamisega saab organism ise hakkama. Mõned näited: tardained pektiin (E 440) puuviljadest, agar (E 406) ja karrageen (E 407) merevetikatest. Toiduvärvid: peedipunane (E 162) peedist ja paprikaekstrakt (E 160c) paprikast. Tähelepanelik tasub olla siiski ka looduslike lisaainetega (eriti lisaainete suhtes tundlikel inimestel), kuna ka siin võib leida ühendeid, mis organismi jõudes ei pruugi enam olla tervisele head (nt E120 ehk karmiin või E407 karrageen).


Tehislike, ehk sünteetiliste lisaainete alla kuuluvad:

  • ained, mis on looduslikult toidus olemas, kuid mida sünteetiliselt lisaks toodetakse (nn loodusidentsed). Need e-ained enamasti probleeme ei tekita. Nende kasutamist põhjendatakse eelkõige odavama hinnaga, võrreldes nende looduslike ühenditega. Mõned näited: E150a - karamell, E200 - sorbiinhape, E300 - askorbiinhape, E330 - sidrunhape jt).

  • ained, millele ei leidu looduses analoogi ja mis on saadud sünteesi teel. Selle grupi ühendid on potentsiaalne oht inimese tervisele. Inimese organismi jaoks on need võõrad ning ei pruugi ainevahetuse käigus lõplikult laguneda (jäävad organismi, kuhjuvad). Nende kahjulik mõju võib avalduda alles aastate pärast. Mõned sünteetiliste lisaainete näited: E102 tartrasiin; E104 kinoliinkollane; E123 amarant; E320 BHA; E950 atsesulfaam K, E951 aspartaam, E954 sahhariin.

Sünteetiliste lisaainete puhul on tegemist tööstuslikult toodetavate lisaainetega.


Miks tööstused e-aineid kasutavad?

E-aineid kasutatakse tööstustes erinevatel eesmärkidel, sh näiteks toidu säilimisaja pikendamiseks, toidu riknemise vältimiseks, soovitud toidukonsistentsi saavutamiseks, aga ka näiteks konkurentsi tõttu toidule atraktiivsema värvuse andmiseks (ehk tarbija mõjutamiseks).


Kui palju neid on?

Palju! Et neist ülevaadet omada, on e-ained jaotatud nende põhifunktsioonist tulenevalt rühmadeks. Kõige enam toidus kasutatavad lisaainete rühmad:

  • toiduvärvid (E100 – E199);

  • säilitusained (E200 – E299);

  • antioksüdandid (E300 – E399);

  • emulgaatorid, stabilisaatorid (E400 – E499).

Lisaks neile on olemas ka lisaainerühmad: happesuse regulaatorid, jahuparendajad, paakumisvastased ained (E500-599); lõhna- ja maitsetugevdajad (E600-699); glaseerained; magusained (E950-967 jt magustajad); paksendajad; želeerivad ained, pakendamisgaasid jt.

Kas teadsid, et lisaained on toidus lubatud vaid juhul, kui toidu omaduste parandamist või toiteväärtuse säilitamist ei ole võimalik saavutada muude tehnoloogiliste võtetega!

Kui e-aine on hinnatud ohutuks, ei tähenda, et seda võib piiramatult tarbida. Paljudele lisaainetele on kehtestatud aktsepteeritav päevane lisaaine piirkogus (ADI). Probleem on selles, et neid piirkoguseid on väga raske jälgida. Eriti, kui Sinu eelistatud valikuks on suuresti valmistoidud ja poolfabrikaadid.


Parem on mõningaid e-aineid üldse vältida. Eriti neid, mille üle käivad vaidlused ja/või mille kohta on erinevad uuringud andnud vastakaid tulemusi. Sina otsustad, sest toit, mida sööd, mõjutab Sinu tervist. Lapsevanemana vastutad oma laste tervise eest ja lapsena oma vanemate tervise eest.


E-ainetest täieliku ülevaate omamine on keeruline, kuid kui oskad vältida kasvõi osasid e-aineid, mille puhul on terviseriskid teada ja selged; mida pole piisavalt testitud või mis on sünteesitud .... kivisöetõrvast.


Väldi neid

Asotoiduvärvid (A) ja teised sünteetilised toiduvärvid:

  • E 102 Tartrasiin (A)

  • E 104 Kinoliinkollane

  • E 110 Päikeseloojangukollane (A)

  • E 122 Asorubiin (Karmoisiin) (A)

  • E 123 Amarant (A)

  • E 124 Erkpunane (A)

  • E 127 Erütrosiin

  • E 129 Võlupunane (A)

  • E 131 Patentsinine

  • E 132 Indigokarmiin

  • E 133 Briljantsinine

  • E 151 Briljantmust (A)

  • E 154 pruun FK (A)

  • E 155 Pruun HT (A)

  • E 171 Titaandioksiid NB! Euroopa Liidus, sh Eestis nüüd keelatud (määrus jõustus 07.02.2022)!

  • E 173 Alumiinium

  • E 174 Hõbe

  • E 180 Litoolrubiin BK; Karmiin 6B (A)

Sünteetilised toiduvärvid on lisaained, mida tegelikult ei pea üldse toidule lisama. Neid kasutatakse enamasti vaid selleks, et muuta toidukaup ostjale atraktiivsemaks. Eriti ohtlikud on asotoiduvärvid. Kui toode on väga eredat värvi, on suur tõenäosus, et selles on kasutatud just asotoiduvärve.


Aso- ja sünteetiliste toiduvärvide võimalikud ohud tervisele: Allergia, astma, hingamisraskused, iiveldus, oksendamine, võimalikud seosed vähiga (kantserogeenid), kõhuvalud, käitumisprobleemid, lastel hüperaktiivsus, agressiivsus, õpiraskused; limaskesta probleemid, nahareaktsioonid (sügelus, lööve, punetus, nõgeslööve, ekseem, nohu, mürkide kogunemine organismi, unehäired, viljastumisraskused jne.


Väldi neid

Süneetilised magusained:

  • E950 Atsesulfaam K

  • E951 Aspartaam

  • E952 Tsüklamaat

  • E954 Sahhariin

Atsesulfaam K puhul arvatakse, et see on isegi kahjulikum kui aspartaam või sahhariin. Metaboliseerub organismis. Pikaajalisel kasutamisel võib tekitada vähki. Aspartaami kestval kasutamisel on täheldatud muutusi inimeste mikroflooras, selle kasutamine on põhjustanud erinevaid haigusi ja terviseprobleeme (iiveldusest, kõhuvalust ja nägemishäiretest ajukasvajani). Aspartaam on tuntud ka kui neurotoksiin, mis mõjub hävitavalt ajule ja põhjustab mäluhäireid (sama mõjuga on ka maitsekorrigeerija naatriumglutamaat (E621)). Aspartaami suhtes tundlikel inimestel võib see põhjustada jõuetust ja väsimust, soodustada astmat, migreeni, käitumisprobleeme ja unehäireid. Tsüklamaat võib mõjutada südant, vereringet, maksa, kilpnääret. Sahhariini ja tsüklamaadi puhul pole jätkuvalt üheselt selge, kas neil võib olla vähki tekitav mõju. Sahhariini võimaliku ohtlikkuse tõttu on selle kasutamine keelustatud mitmes riigis, nt. Kanadas. Euroopa Liidus on sahhariin endiselt lubatud.


Eelista looduslikke magusaineid ning kasuta neid sisaldavaid toite õiges koguses. Sama kehtib ka toiduvärvide suhtes. Eriti tähelepanelik ole siis, kui märkad enda tervise juures eelpool kirjeldatud kummalisi sümptomeid, mis intensiivistuvad teatud toite ja toiduaineid tarbides (nt kondiitritooted, maiustused, kommid, karastusjoogid, jäätis, kartulikrõpsud, närimiskumm, kala- ja surimitooted, võileivamäärded jpt).


Et tasakaalustada kirjeldatud ohtude rida, siis väike meeldetuletus loo algusest:

Paljud e-ained on tegelikult kasulikud ning vajalikud, et hoida ära toidu riknemist ja sellest tulenevat ohtu Sinu tervisele.

Probleem on selles, et pakenditel ei ole enamasti kirjas, kas tegemist on loodusliku, loodusidentse või sünteetilise lisaainega. Ehk ostes toitu, ei saa me ise otsustada, kas üks või teine lisatud e-aine on ohutu või mitte. Tõsi, viimased aastakümned on paljud Eesti tootjad teinud pingutusi sünteetiliste lisaainete vähendamiseks, kuid ebameeldivaid avastusi leidub ka praegu.

Isegi, kui Sul õnnestub poest osta nn halbadest lisaainetest vaba toitu, siis oht saada ebasoovitavaid lisaained apteegist ravimeid või vitamiine ostes, jääb alles.

Jah, paljud apteegikaubad võivad Sind üllatada sellega, et sisaldavad lisaaineid, mida Sa tegelikult ei soovi saada. Ka siin kehtib soovitus: loe hoolikalt silte ja pea nõu apteekriga, kas on alternatiivseid, e-vaba ravimit.


Mis ühele inimesele on ohutu, võib teise inimese tervisele mõjuda halvasti. Inimesed on erinevad.

Õnneks on mitmed, tervisele halba mõjuvad lisaained ka turult eemaldatud, st. ära keelatud. Tõsi, paljude inimeste tervise arvelt. Aga, siiski. Näiteks: toiduvärv E128 aastal 2007. Põhjuseks oli E128 muutumine aniliiniks, mida peetakse kantserogeenseks aineks. Ja värske uudis sellest aastast, kui Euroopa Liit keelas toiduvärvi E171 (titaandioksiid) kasutamise (mille mina avastasin paar kuud tagasi ühest Selveri kringlist).


Imelikul kombel kasutatakse jätkuvalt toiduvärve, mis võivad avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele. Nendeks on: E102, E104, E110, E122, E124 ja E129. Nende toiduvärvide negatiivsest mõjust lastele ollakse teadlikud juba 1994. aastast. 2010. aastast kehtib nõue, et neid toiduvärve sisaldava toidu pakendil peab olema vastav hoiatus. Kui paljud lapsed neid hoiatusi loevad? Või Sina lapsevanemana?!


Niisugune sai põgus ülevaade kahest lisaainete grupist: toiduvärvid ja magusained.


Aga on veel säilitusained ehk konservandid, antioksüdandid, emulgaatorid, stabilisaatorid, paksendajad, happesuse regulaatorid, paakumisvastased ained, lõhna- ja maitsetugevdajad ning mitmesugused muud lisaained. Kõigi nende gruppide seas on looduslikke, aga ka tööstuslikult toodetud (loodusidentsed, sünteetilised) lisaaineid. Meie toidulauale jõuavad paljud neist. On hea, kui õpid oma toiduvalikuid lähemalt tundma. Et teha head iseendale ja oma järeltulevale põlvele (nagu lugesid - osa, sünteetiliste lisaainete potentsiaalsest kahjulikust mõjust võib avalduda alles aastaid hiljem, sh Sinu laste tervises).


Kuidas teha paremaid valikuid?

Jah, see on paras väljakutse, sest elame maailmas, kus toit tuleb enamasti poest ja me ei tea, kus ja millistes tingimustes see on kasvanud. Parim soovitus tundub olevat: valmista toitu ise ja toorainest, mille puhul tead, kust see pärit on ning kuidas see kasvatatud on.


Kas siis oled kaitstud? Jah ja ei. Ka isevalmistatud toidu puhul on omad riskid. Näiteks see, millisest toorainest ja kuidas toitu valmistad.

(Pilt on illustratiivne ega anna hinnangut e-ainete kohta)


Tuntud "pahad" transrasvad. Tõsi, need ei kuulu otseselt e-ainete hulka, kuid nende kestev tarbimine on oluline südame- ja veresoonkonnahaiguste põhjustaja.


Kui ostad poest rasvaineid (eriti margariinid, võided jt tahkestatud rasvained), tasub uurida, kas toode sisaldab osaliselt hüdrogeenitud rasvu. See on märk võimalikest transrasvadest toidus. Täielikult hüdrogeenitud rasvad transrasvhappeid ei sisalda ning peaksid käituma inimkehas kui küllastunud rasvhapped (päris kindlalt seda väita ei saa, kuna teadusuuringuid selle kohta pole võimalik kätte saada).


On olemas ka looduslikud transrasvhapped. Need tekivad mäletsejate vatsas küllastumata rasvhapetes toimuvate bakteriaalsete protsesside tulemusena. Looduslikke transrasvhappeid võib leiduda rasvastes piimatoodetes (juustus, võis jt). Väikestes kogustes ei ole looduslikud transrasvad organismile kahjulikud (on hoopis head). Samas ei tohi ka nendega liialdada.

Eesti toitumissoovitused soovitavad piirata transrasvade tarbimist kuni 1%-le kogu päevasest toiduenergiast (sh looduslikud transrasvhapped).

Eesti tootjad on transrasvade kasutamist juba sedavõrd vähendanud, et neid sisaldavaid tooteid on üsna vähe (v.a. kondiitritooted). See on hea.


Mis veel? Kui valmistad toitu, siis tasub kindlasti silma peal hoida sellel, et toit ära ei kõrbeks. Kõrbenud toit ei kõlba söögiks. See sisaldab mitmeid, tervisele kahjulikke aineid (kantserogeene ja muid saasteaineid).


Üks näide: Akrüülamiid - saasteaine, mis tekib toiduvalmistamise käigus nii tööstuslikes kui ka kodustes tingimustes peamiselt suure süsivesikutesisaldusega taimsete toitude kuumtöötlemisel (temperatuuril üle 120°C) , eelkõige röstimisel, küpsetamisel ja praadimisel. Akrüülamiidi moodustumisel on olulisim tegur temperatuuri ja küpsetusaja koostoime – teket soodustab kõrge temperatuur toidu madala niiskusesisalduse juures. Keedetud toitudes suuri akrüülamiidisisaldusi ei leidu. Akrüülamiid on genotoksiline kantserogeen ja seda tuleks vältida nii palju kui võimalik.

Akrüülamiidi leidub kartuli- ja teraviljatoodetes, eelkõige friikartulites, kartulikrõpsudes, küpsistes, leivatoodetes, hommikusöögihelvestes, aga ka kohvis. Akrüülamiidisisalduse vähendamiseks kartuli- ja teraviljatoodetes on esmane meede võimalikult madala temperatuuri ja lühema küpsetusaja kasutamine. Vältida tuleb toote üleküpsetamist.


Üsna värske uudis on see, et alates 21. juunist on Eestis ja mujal Euroopa Liidus keelatud toidud, sealhulgas toidulisandid, mis sisaldavad 3 mg või enam punasest fermenteeritud riisist saadud monakoliini. Euroopa Toiduohutusameti riskihinnangu kohaselt võib monakoliinide tarbimine koguses 10 mg päevas olla kahjulik inimese tervisele – eelkõige lihas- ja sidekoele ning maksale. Üksikjuhtudel võib kõrvaltoimeid esineda isegi 3 mg korral. Tarbijale esitatakse edaspidi monakoliine sisaldava toote pakendi märgistusel soovitatav päevase tarbimise kogus ning hoiatus soovitatava päevase doosi ületamise eest.


Uuri e-ainete kasulikkuse ja/või kahjulikkuse kohta edasi siit (tabelist): e-ained meie toidus


Head toitu ja head tervist Sulle soovides


Malle Lutsoja

Toitumisnõustaja, koolitaja


Kasutatud allikad ja lisalugemist:

bottom of page